Sõit paradiisi läbi fotoaparaadi läätse,
neuroosis patsient Supermehena maailma päästab,
säästke tõlgendust - publik kas köhib või mitte,
sööge enda südametunnistust - bitte!
Sõida kosmosesse vertikaalselt, noh, tunnike ju reaalselt,
armastan kogu seda ilu, tõtt-öelda nasaalselt,
suured kui gängsterid, väiksed kui prostituudid,
kummad hullemad: unemonstrumid või batuudid?
Naised kui meeste peeglid, öelge, kes on kauneim?
Jumal, kes lõi reeglid, too mulle halvim neist,
mitte mees vaid neid - veetlev ning süüdimatu,
kontsadel, kuid küündimatu.
Valage pisaraid, kui mind enam ei ole,
tõde peitub sinu ostukäru põhjas, eks ole?

Olgu humalat su õlles, olgu naisi voodis,
pole jumalaid siin põrgus, üks aus kikas mu selja taga üles poodi.
Päikest pole, ära enam kire, maksa parem mulle, olen kiire.
See pole pidusöök vaid hiirtepidu, sa pole kutsutud, evolutsioonipidur!
Et asi oleks Ameerika, jätan mõne üllatuse ka järgmiseks seeriaks ning siis sa lõpuks tunned hüljatu hüsteeriat.

Oletan, et oled ehtne. Amatöör, kes metafooridega keelt peksab.
Ah, mis ma ikka imestan, uimerdan, unistan ja pimestan.
Hääl võib olla õrn, kuid keegi mind ei peata.
Suudlen kõiki selle viimse reaga.